Vestlusest sain enne kõige tunde, et ma pole üksi. Loomulikult on ika juhtum erinev, aga tunnen, et seda kõike mida vähidiagnoos endas kujutab ja mis tundeid see tekitab ei saagi mõista keegi kes pole seda ise läbi elanud.
Tundsin, et mind oli märgatud, kindlasti ka kuuldud. Mina sellel hetkel veel täpselt ei teadnud millist abi ma vajan. Ehks siis oligi kõige olulisem, et mind ära kuulati.
Kuna ütlesin, et soovin abi mediteerimisega, seda ma ka sain. Sinu õpetatud tehnikaid kasutan ikka ja jälle, aitäh. Kindlasti toetas mind teadmine, et mul on alati võimalus sinu poole pöörduda.
Vahetatud mõtetest jäid enam meelde: Et pole vaja võtta ohvri rolli. Palju on juba häst tehtud. Vastutus tuleb võtta ise. Hirmul on suured silmad. tegelikus on enamasti siiski parem.
Kindlasti aitas mind sinu välja öeldud mõtte, et kõiki õigeid asju ei saagi kohe tegema hakata vaid nende aju kohale jõudmine võtab aega. Ei riidle enam endaga kui kõigega mis peaksin enda heaks tegema kohe toime ei tule, aga proovin ikka õigete asjade juurde jõuda.
Mulle olid meie vestlused ka kinnituseks, et on asju mida ma juba teen õigesti.
Aitäh sulle imeliste julgustsus sõnade eest ja lahke naeratuse eest.
Tundsin end sinuga koos väga hästi.
