Elu läbi toidu

Mõtisklus Stanley Tucci raamatust “Maitsed minu elus”.

Mind on alati köitnud raamatud, mis lisaks kaasahaaravatele lugudele ja põnevatele seiklustele pakuvad ka võimalust rännata maitsete ja retseptide maailma. Just seetõttu jäi ühel argisel sügispäeval raamatupoes mu pilk peatuma teosel, mille kaanelt naeratas vastu Stanley Tucci — säravate silmadega, justkui teades, et tema raamat muudab minu õhtud mõnusalt maitseliseks ja mõtiskluste rikkaks. See naeratus lubas midagi enamat kui lihtsalt lugemist; see lubas kogemust. Ilma pikemalt mõtlemata oli raamat minu ostukorvis ning peagi juba minu köögilaua ääres, valmis avastamiseks.

Ja seda, miks need silmad mulle nii kõnekad tundusid, võis selgitada samas ka sellega, et ETV ekraanilt tuttav naeratav nägu juhtis nimelt menukat reisi- ja toidusaadet Stanley Tucci avastamas Itaaliat. See lummav sari, mille eest Tucci on pälvinud mitmeid Emmy auhindu, viis mind ning kindlasti ka mitmeid teisi toidu ja kultuurihuvilisi inimesi imelisele kulinaarsele teekonnale läbi Itaalia piirkondade, pakkudes nii kultuuri, ajalugu kui ka unustamatuid maitseid.

Aga nüüd raamatu enda juurde. “Maitsed minu elus” ei ole pelgalt retseptide kogumik ega ühe näitleja ja režissööri eluloo kirjeldus. See on soe, vaimukas ja vahetu pilguheit elule läbi toiduprisma. Tucci jutustab ausalt ja tundlikult oma elust nii kaamerate ees kui ka väljaspool neid. Toit — see lihtne, ent universaalne rõõmuallikas — muutub tema raamatus millekski palju suuremaks: see on perekonna ja identiteedi looja, lohutaja rasketel aegadel ja ühendaja hetkedel, mis jäävad igaveseks südamesse.

Tucci mälestused on tulvil lapsepõlve mälestusi Itaalia-Ameerika perest, kus toit oli keskne osa igapäevaelust. Nädalavahetused lõhnasid värskelt keedetud tomatikastme ja ahjusoojade leibade järele. Tema ema traditsioonilised Itaalia road ning isa julged kulinaarsed eksperimendid panid aluse armastusele köögi vastu. Ta kirjutab soojusega peresöömaaegadest, kus lihtsad pastaroad muutsid argipäevad eriliseks ja kus toit ei olnud kunagi ainult söömiseks — see oli kogemus.

Tucci ei pelga ka köögikatastroofidest kirjutamist, olgu need seotud tema esimeste katsetustega pastataigna rullimisel või ootamatustega täpselt järgida mõnd vanaema omaaegset retsepti. Nendes lugudes peitub alati eluterve huumor, mis paneb meid neid ridu lugedes naeratama ja mõistma, et köögis ei pea kõik alati olema perfektne.

Üks Tucci raamatu suurimaid võlusid on selle universaalsus. Kuigi autor räägib oma isiklikest kogemustest, on tema lood äratuntavad igaühele. Kes meist ei mäletaks õhtusööke pere või sõpradega, kus toit oli rohkem kui ainult toit — see oli hetkede maitse? Kes poleks tundnud toidu lohutavat jõudu või saanud inspiratsiooni mõnest uuest roast, mis avas ukse tundmatusse maailma?

Tucci kirjutab toidust viisil, mis paneb lugejat kööki kiirustama ning samuti uusi maitseid proovima. Tema soojus ja huumor loovad tunde, nagu istuksid sa temaga ühes lauas, jagades klaasikest veini ja kuuldes lugusid, mis teevad tuju heaks ja südame soojaks.

Tucci elu ei ole aga olnud ainult maitseid ja rõõmu täis pidusöök. 2009. aastal kaotas ta oma naise, Kate rinnavähi tõttu. Oma intervjuudes ona Tucci kirjeldanud seda kaotust kui „laastavat“ kogemust, mis muutis teda igaveseks. Kate haigus pani teda mõistma selle haiguse hävitavat mõju. Toit ja pere on olnud Tucci jaoks äärmiselt olulised toimetulekumehhanismid, aidates tal leida jõudu ja lohutust oma kaotusest üle saamiseks. Nii ka tema teine abielu ning uued peresuhted on olulised võtmetegurid tema taastumisloos. Tucci lugu näitab, et sügav lein ja südamevalu ei kao täielikult kunagi, kuid elus edasi liikumiseks on võimalik leida mitmeid põhjuseid ning võimalusi tunda rõõmu ja mõista elu sügavamat mõtet. „Elus olemine ei tähenda ainult hingamist — see tähendab, et tuleb leida viise, kuidas end elusana tunda,“ on ta öelnud. See mõtteviis kajastub ka tema raamatus, mis on täidetud maitsete ja elujaatava maailmavaatega.

Olles jõudnud raamatu lugemisega peaagu lõppu, rullus lahti aga minu jaoks üks raamatu liigutavamaid osi. Tucci avameelne arutelu oma enda võitlusest suuvähiga, mille diagnoos tabas teda 2017. aastal. Keemia-ja kiiritusravi tõttu kaotas ta võime süüa tahket toitu ning tunda isegi maitsed, mis olid olnud tema elu armastus. Pea pool aastat sõltus Tucci vaid vedelatest toitudest, puljongitest, püreedest ja smuutidest. Toidu nautimisest sai talle aga koguni paariks aastaks vaid kauge unistus ja leppimine elu paradigmadega.

Kuid ta ei alistunud oma frustratsioonile vaid õppis hindama toitu mitte ainult maitse, vaid ka selle tervendava jõu pärast. Ta muutis oma toitumist, lisades teadlikult menüüsse tervist toetavaid toiduaineid. Toidulauda rikastasid mitmed ristõielised köögiviljad, nagu brokoli, lillkapsas ja rooskapsas, valgurohked läätsed ja kikerherned jne. Toidulisanditena sai raamatus ära mainitud ka kurkum, mille kurkumiin on tuntud oma põletike vastasest väest, multivitamiinid, oomega-3-rasvhapped ja D-vitamiin. Tucci taastumise lugu on sügav meeldetuletus sellest, kui habras ent samas erinevaid võimalusi pakkuv ja tähendusrikas tegelikult elu on. Tema otsus jätkata elu maitsete nautimist ja südamega elamist, tähistades ka väikseidki igapäevaseid rõõme, on inspireerivaks eeskujuks kindlasti paljudele, kes on oma elus pidanud silmitsi seisma raskustega, mida toob paratamatult kaasa üks elumuutev diagnoos.

“Maitsed minu elus” on minu meelest palju enamat kui lihtsalt mälestuste raamat. See on armastuskiri toidule, elule ja jagatud hetkedele, mis muudavad elu tähendusrikkaks. Stanley Tucci jagab oma lugu viisil, mis on siiras, vahetu ja sügavalt inspireeriv. Ta tõestab, et toit võib olla rohkem kui toit — see võib olla sild mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, mis ühendab meid inimestena. Tema teekond läbi leina, haiguse ja taastumise on meeldetuletus sellest, et elurõõm ja lootus võivad võita ka kõige raskemates olukordades. See raamat on nagu rikkalik pidusöök, mis toidab nii hinge kui ka meelt, pakkudes inspiratsiooni ja tröösti kõigile, kes otsivad teed edasi.

Ja lõpetuseks Stanley enda sõnadega: “Toit ei ole lihtsalt suur osa minu elust, see ongi mu elu. Toit lohutab ja pakub väljakutseid, võimaldab avaldada armastust neile, kellest hoolin, ja luua uusi suhteid inimestega, keda võiksin armastama hakata.”

Head lugemist ja imelisi toidurännakuid. Ning ärme unustagem, et me oleme just see, mida sööme! Tervist toidust!

Kohtumiseni Kogemuskaare all, Pille-Mai