Ennetusest
Oktoober on rahvusvaheline rinnavähi ennetuse ja teadlikkuse tōstmise kuu. Selle valguses tahaks kõiki naisi innustada oma tervise eest hoolt kandma ning arutleda avalikult teemade üle, mis on olulised ja ehk isegi elusid päästvad. Tihti me ei taha tunnistada endale oma hirme ja leiame mis iganes põhjuseid, et teatud ennetusprotseduure edasi lükata. Aga miks me nii käitume?
Me ju teame, et varajases staadiumis avastatud vähivormid alluvad paremini ravile ning annavad parema perspektiivi kvaliteetsele elule. Seega, naistel endil on väga oluline roll vähi ennetuse ja varase avastamise protsessis, kus regulaarsed skriiningu-uuringud, näiteks emakakaelavähi Pap-testid ja rinnavähi mammograafiad, võivad päästa elusid. Siiski kipuvad paljud naised neid uuringuid vältima. Põhjused on mitmetahulised ning hõlmavad nii hirmu, mugavust ja muid aspekte, millest ka kohe järgevalt räägime.
Paljude naiste peamine takistus vähi skriiningu-uuringutele minemisel on hirm ja ärevus. See hirm võib olla seotud nii valuga, mida võib põhjustada skriininguprotseduur (näiteks ebamugavustunne mammograafia ajal või hirm günekoloogilise läbivaatuse ees), kui ka hirm võimaliku diagnoosi ees. Uuringud näitavad, et paljud naised kardavad uuringu tulemusi, sest nad ei taha teada saada, et neil võib olla vähk või et nende tervisega on midagi valesti. Selle tulemusena võib hirm teadmatusest olla suurem kui valmisolek tegeleda probleemiga varakult.
Samuti mängib siin rolli kultuurilised ja sotsiaalsed hoiakud, kus teatud naised võivad tunda häbi või piinlikkust, et oma keha kohta käivaid terviseprobleeme avastada või arutada. Paljud naised tunnevad ebamugavust, et võõras inimene neid läbivaatab, ja see hoiab neid tagasi.
Ka ühiskondlikud ja isiklikud kogemused mängivad samuti suurt rolli. Kui naised on kuulnud negatiivseid lugusid oma sõpradelt või perelt, kus skriiningutel käimine on olnud ebameeldiv või traumaatiline kogemus, võivad nad neid lugusid tõsiselt võtta ja ise vältima hakata. Samas võivad positiivsed kogemused või perekonna ajalugu motiveerida naisi teadlikumalt oma tervise eest hoolitsema.
Teatud juhtudel võib vähene teadlikkus ja terviseharidus olla põhjuseks naiste valikutes skriiningu-uuringutele mitte minna. Kui naised ei ole teadlikud erinevate skriiningute tähtsusest ja sellest, kuidas varajane avastamine võib päästa elusid, võivad nad eeldada, et ilma sümptomiteta ei ole vaja ennetusmeetmeid rakendada. Selline eksiarvamus võib viia oluliste uuringute edasilükkamiseni või vahele jätmiseni. Lisaks sellele ei pruugi paljud naised tunda skriiningute olulisust ega olla teadlikud, kui suur osa vähi varajasel avastamisel võib olla ravi edukusel. Terviseuuringud võivad tunduda tühised, eriti noortele naistele, kes tunnevad end tervena ja kellel pole veel mingeid terviseprobleeme ilmnenud. Paljude naiste jaoks võib ka vähene teadlikkus tervisekontrollide tähtsusest olla määrav. Kui naistel puudub arusaam, et emakakaela- või rinnavähk võib areneda ilma sümptomiteta, siis võib tunduda, et ennetusmeetmeid pole vaja, kuni probleemid ilmnevad.
Ka mugavus ja ajapuudus on olulised tegurid, miks naised ei käi skriiningu-uuringutel ega günekoloogilistes kontrollides. Paljud naised tunnevad, et nende igapäevaelu on juba niigi täis kohustusi – töö, pere, kodu – ning terviseuuringud võivad tunduda kui veel üks lisakoorem. Aja planeerimine ja meditsiinilistele visiitidele aja leidmine võib tunduda ebavajaliku lisategevusena, eriti kui puuduvad selged sümptomid või kaebused.
Üheks põhjuseks võib olla ka irratsionaalne meelekindlus või mõtteviis “minuga seda ei juhtu”. Seda on sageli seletatud psühholoogilise mehhanismiga, mida nimetatakse optimistlikuks kallutatuseks. See tähendab, et inimesed usuvad, et halvad asjad juhtuvad pigem teistega kui nendega endiga. Naised, kes tunnevad end tervetena või kellel pole varem terviseprobleeme olnud, võivad kalduda arvama, et nende puhul pole risk vähi või muude haiguste osas kõrge. See enesepettus võib põhjustada uuringute ignoreerimist või edasi lükkamist ning halvimal juhul ka haiguse hilise avastamise.
Teiselt poolt, kui elu kulgeb “normaalses rütmis” ja naisel puuduvad terviseprobleemid või sümptomid, võib see tekitada tunde, et regulaarne tervisekontroll pole vajalik. Sageli nähakse günekoloogilisi skriininguid seotud ainult aktiivse sugueluga või konkreetsete sümptomitega, näiteks valulikkuse või menstruaaltsükli probleemidega. Kui suguelu puudub või tervisemured ei avaldu, on lihtsam ignoreerida võimalikke ennetavaid meetmeid.
Seega küsimus, miks naised kardavad vähi ennetuse skriiningu-uuringutele minna, on keeruline ja seotud mitmete psühholoogiliste, sotsiaalsete ja isiklike teguritega. Hirm, ajapuudus, teadlikkuse puudumine ja irratsionaalne meelekindlus on kõik olulised tegurid.
Selleks, et rohkem naisi osaleks skriiningu-uuringutel oleks vaja suurendada teadlikkust nende protseduuride olulisusest, pakkuda emotsionaalset tuge ja muuta tervishoiusüsteem kättesaadavamaks ning mugavamaks. Tervishoiutöötajatel ja ühiskonnal on oluline roll selles, et julgustada naisi regulaarselt oma tervist kontrollima ja vähki ennetama.
Seega, peale selle postituse lugemist soovitan kõigil korra mõelda ning vaadata endasse. Kas seal äkki tekkis mõne kohapeal äratundmine enda või mõne oma kalli lähedasi inimese osas. Ja kui tekkis, siis võtke ennast kokku, tehke vajalikud toimingud ja astuge õiged sammud. Nii liigume kestvama elukvaliteedi suunas ning võidame juurde tervelt elatud aastaid.
Jääme terveks!
Pille-Mai
Allikatena kasutatud erinevaid internetis avaldatud materjale ning isiklikke kogemusi.