Minu lool on omamoodi eellugu, mis sai alguse 2020 aasta oktoobris, kui hakkasin põetama oma vähihaiget tädi. Tädi oli minust vaid 12 aastat vanem ja tal diagnoositi munasarjavähk 2013. Nüüd 7 aastat hiljem, oli olukord muutunud kriitiliseks ning lootust enam ei antud. Kolm kuud voodihaige hooldamist koos tema valude ja kiire hääbumisega olid rusuvad. Kummalisel kombel ma ei langenud meeleheitesse vaid tegin pigem vajalikke toiminguid üsna emotsioonitult. Keegi pidi ju seda tegema, tädi elas üksi. Peas trummeldas vaid mõte, et miks küll mulle sellist koledat lõppu näidatakse ja kuidas ma nüüd sellisesse kohta üleüldse sattusin.
Vahetult enne aastavahetust saime arstiga kokkuleppele, et tädi saab haiglakoha kohe uue aasta esimesel esmaspäeval. See oli ka viimane kord, kui ma teda nägin. Edasine suhtlus käis vaid telefoni teel, sest koroonareeglite kohaselt ei olnud võimalik lähedasi haiglas külastada.
Emotsioon oli aga nii tugev, et hakkasin märkama ka enda ümber erinevaid sõnumeid ja märke, mis viitasid sellele, et pean koheselt ka ise tervisekontrolli minema. Sain esimese aja teisipäevaks ning juba neljapäevaks oli selge, et olukord on halb.
Kolmandas staadiumis munasarja cantsiroomi patsiendile annab operatsioon ja ravi juurde keskmiselt elulemust (teatud arv aastaid pärast diagnoosimist) 47 kuud ning kuni 5 aasta tõenäosus olla elus on vaid 37% naistel. Otsustasin, et Mina ei ole osa sellest statistikast, mina elan edasi. „Ja ma veel neile näitan!“
Ehk siis nädal aega pärast seda kui mu tädi haiglasse viidi, läksin ka ise ning juba samal nädalal tehti ka esimene suurem operatsioon. Seejärel sain kodusele ravile ja kolme nädala pärast planeeriti juba esimest keemiaravi. Suhtlesin telefonis oma tädiga ning jagasin oma igapäevaseid tegemisi ja kogemisi. Tädi lahkus 21. veebruaril 2021, päev enne minu teist keemiaravi protseduuri. See tõi endaga kaasa erinevaid kohustusi seoses matuste korraldamisega ning loomulikult ka leina. Taaskord sain korralikult raputada, aga emotsionaalselt püsisin koos. Keemiaravi tüsistuste kiuste pidin helistama läbi tädi tuttavaid ja teatama kurba uudist, koostama matusekõne, valima kirstu riideid, korraldama ärasaatmise, tellima kalmukivi jne. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma sellega reaalselt hakkama sain. šhoki faasis tundsin ma pigem hirmu, sest mulle ju näidati väga selgelt kuidas ja millega see kõik lõppeb. Lein asendus tohutu tahtejõu puhangu ja trotsliku energiaga mis toetas minu soovi sellest jamast väljapääs leida. Mina tervenen! See, mis tädiga juhtus ei ole minu lugu, mul on täiesti oma lugu ning hoopis teise lõpuga, või õigemini väga kaugesse tulevikku ulatuva lõpuga.
Aprillis toimus järgmine ja juba palju suurem operatsioon. See aga lõppes kahjuks raviveaga mis viis mind täiesti uude olukorda. Läbilõigatud ureeter tuli stentida ja seda protseduuri korrati poole aasta jooksul kordi ja kordi. Märkamatult oli saanud jaanuarist juuni ja mina kulgesin endiselt kiilakana ning põiest ning neerust välja juhitud kateedrite ja uriinikotikestega. Ehk siis õigupoolest ei saanud ma väga palju üldse liikuda ja pidin tegelema päevast päeva hügieeni probleemidega. Arstid otsustasid siiski ureetri aeglaselt paranemise kiuste alustada uut keemiaravi. Augusti lõpus sain õnneks välistest voolikutest vabaks, kuid sisemised torukesed jäeti siiski sisse, sest paranemisprotsess tänu keemiale oli väga aeglane. Aasta lõpuks olin olnud 9 korda narkoosis, läbi teinud 6 keemiaravi, 3 suurt ja 4 väiksemat operatsiooni, erinevaid jõledaid protseduure ning minu keha oli tundmatuseni muutunud. 46 kilo konte ja nahka. Meenutasin Harry Potterist koduvaim Dobby`t ja see oli päris koomiline vaatepilt.
Ma ei räägi siinkohal valust, raskustest või stressist, aga pigem muutumise protsessist. Minu uue elu kujunemisest.
Mul ei olnud head suhet oma onkoloogidega, sest nende jaoks olin ma vaid osa statistikast ja nagu konveieril järjekordne haigusjuhtum. Nad andsid tuimalt edasi vaid protokolli järgset infot ja teostasid ravi vastavalt raviskeemile. Kõik muu inimlik aga ei kuulunud ende repertuaari. Ja kuna minuga juhtunud raviviga juhtub vaid 1% patsientidega, siis ajas see neid eriti kaitsesse ja turri. Nad ju omamoodi vastutasid, kuid samas ka mitte, sest olin ju andnud allkirja enne operatsiooni, et tulgu või surm, aga arstid süüdi ei jää. Ja ega süüdlase otsimisega ma ka ei tegelnud, vaid võtsin olukorda kui järgmist märki sellest, et pean endale andma aega terveneda ja õppima kohanema olukordadega, mis mind inimesena kõige enam arendavad. Ehk millega pidin leppima, oli „Diagnoos aegade lõpuni“.
Kuidas ma siia tänasesse päeva olen jõudnud, kes ja mis mind toetasid.
Kohe, üsna algusfaasis hakkas minus kasvama omamoodi trots, et mina saan võitu oma haigusest. Kurbus, lein ja füüsiline valu vaheldusid tugevate emotsioonipuhangutega, kuid siis saabus rahu ja tegutsemistahe. Kõige raskem oli esimene nädal. Rahustite abil sain magada ning otsisin abi juhendatud meditatsioonidest. Võtsin haiglasse kaasa oma padja ning otsustasin, et tulgu mis tuleb, see ei ole minu lõpp ning masenduse orgu ma ära ei eksi. Kuigi tõele otsa vaadates, käisin seal orus ikka mõned korrad ära, kuid leidsin alati ka tagasitee. Tegelesin samaaegselt mitmete vaimsete praktikatega ning mul olid omad tugiisikud, kes minusse usku ja tegutsemistahet külvasid. Tagant järgi oma elutee kujunemise lugu analüüsides märkasin mitmeid mustreid kuid domineerivaim neist oli ise enda eest vastutamine. Pidev tõestamine et ma olen midagi väärt, saan ise hakkama, edasi pürgimine, sõltumatuse ja eesmärkide saavutamine jne. jne. Ja seda juba varasest lapsepõlvest alates. Seega haarasin juba harjumuspäraselt olukorral sarvist ning ei lasknud ennast sellel härjal seljast maha raputada. Hakkasin regulaarselt kirjutama päevikut ning jälgisin ennast ja endaga toimuvat kõrvalt kui filmi. See oli väga vabastav tegevus ja kuna mulle on omane loovus ja lapsemeelsus siis hakkasin nägema enda ümber toimuvat läbi musta huumoriloori. Mind saatis päevast päeva naer läbi pisarate, kuid viimased kuivasid kiiresti. Olid ka tegelased nimega hirm ja valu, millega mul ei õnnestunud alati rahu sobitada. Hakkasin otsima oma loosse tegelast nimega usk.
Haiglas olles lõin enda ümber turvalise mulli ning puhkasin selle sees. Tundsin ennast olevalt eemal reaalsest maailmast ja kaugel igapäevastest ning töistest muredest. Olin pikalt haiguslehel ning võtsin teadlikult endale aega terveneda. Olin omamoodi nagu reisil, mille kulgemine ja sihtpunktid ei olnud ette planeeritud. Läksin vooluga kaasa, ei võidelnud vastu vaid võtsin vastu. Ei ehitanud tõkkeid ega müüre vaid läksin kõigest mis ette tuli lihtsalt läbi. Mu meel oli rahulik, mõte konstruktiivne kuid keha oli nõrk. Tuli loobuda paljust, mis seotud füüsilise tegevuse ja liikumisega.
Selle tulemusena õppisin olema aidatav, haavatav, võtsin vastu abi ja hoolitsuse ning leppisin olukorraga. Ütlesin endale: „jah, praegu on nii, kuid see kõik on mööduv, minu eest hoolitsetakse ning ma olen selle üle väga tänulik“. Minu igapäevase tugimeeskonna moodustasid minu perekonnaliikmed. Olen eriti tänulik oma emale, kes oli alati vajadusel olemas, aitas, tegi süüa, viis jalutama, jne. Abikaasa ja poeg olid vaprad, alati rõõmsalt ja humoorikalt kõrval, toad olid korras, pesu pestud, koer jalutatud ning lilled vaasis. Ma pidin õppima lahti laskma vajadusest ise juhtida ja vastutada. Pere saab ka täiesti hästi ilma minu kamandamata hakkama. Oli väga keeruline vaadata kõrvalt kuidas teised toimetasid ning kogu aeg oli tunne, et tahaks tolmulapiga pinnad veel üle käia ning nägin igal pool asju, mis minu käe järgi päris ei olnud. See oli vägev õppetund ning ma olen selle üle väga tänulik.
Olid ka sõbrad, kes aegajalt helistasid ja minu tervise vastu huvi tundsid. Kuigi oli tunda, et mõnede jaoks oli seda kõike liiga palju ning parem oli hoida turvalist distantsi.
Jätkasin regulaarselt oma loo kirja panemist, see mõjus teraapiliselt. Lugesin virnade viisi raamatuid tervislikust toitumisest, vähiravist, loodusravimitest. Leidsin ka mõned kogemuslood, aga neid oli kahjuks vähe. Ahmisin endasse teadmisi ning praktiseerisin väga radikaalset toitumist, jättes vähirakud nälga ning turgutades oma keha vaid puhtaima toiduga ja erinevate toidulisanditega.
Igal võimalikul hetkel viibisin õues ja looduses. Ja kuigi liikusin vaevaliselt ja valudega, oli see energia mida loodus pakkus, sellest ebamugavustundest kordi üle. Surusin varbad samblasse ja laadisin maa energiat, lasin päiksel ennast soojendada ning hingasin värsket männimetsa õhku. Mediteerisin.
Peamine mis aga minuga toimus, oli täielik transformatsioon karjeristist sulniks nunnaks. Aknast välja vaadates nägin tänaval kõndivaid inimesi ning mõtlesin, et kui nad vaid teaksid, kui õnnelikud nad tegelikult on, et saavad kõndida. Neid ei piira miski, nad on vabad liikuma. Mõistsin, kui vähe me tegelikult igapäevaselt oskame hinnata neid võimalusi mis meil on. Võimalus näha, kuulda, tunda, liikuda, maitsta, haista jne. Tajusin inimeseks olemise võlu ja valu ning tundsin siirast vajadust seda kõike ka teistega jagada. Arvasin, et olen valmis, kuid eksisin. Veel oli vara. Ei saa anda, kui ressursid on lõpukorral. Kõigepealt on vaja kosuda, jõuvarusid koguda, õppida koos elama oma haigusega, kogema ning avatud südamega võtma vastu elu.
Kui füüsiline keha juba võimaldas tööle minna, siis vaim ei olnud selleks veel valmis. Jaanuarist oli saanud november kui ma taas tööle naasin, kuid seekord juba täiesti teise inimesena. Mulle ei läinud korda intriigid, raha, vahendeid valimata oma tõdede läbisurumine. Mind kõnetasid vaid inimesed, nende vajaduste toetamine ning terve töökeskkond. Seda ma looma hakkasingi. Hoidusin stressist ning tegin kergemaid tööpäevi. Seadsin esiplaanile vaid oma tervise.
Ja ikkagi ma ei olnud veel valmis teisi toetama. Vaja oli veel teha tööd oma hirmudega ning see viis mind Holistika instituuti, kus õppisin ennast paremini tundma, tunnetama ning leidsin rahu oma sees. Tegin ära ka rännaku Indiasse, kus kogesin üksi olemise rahu ning ajurveeda teraapiate tervistavat mõju oma kehale. Avastasin endas oskuse vaadata mööda prügimägedest ja solgijõgedest ning märgata seda meeletut looduse värvide võlu ja liigirikkust enda ümber.
Öeldakse, et siin maailmas ei ole midagi juhuslikku, aga eks igaüks usub just seda mis talle on loomupärane. Minu ametikoht koondati eelmise aasta lõpus ning ma olin täiesti veendunud, et nüüd, või mitte kunagi, aga just see hetk oli õige alustada kogemusnõustajaks õppimise teekonda. Olin vaba töistest kohustustest, motiveeritud ning terve. Oli jõudnud kohta, kus minu klaas oli täitunud kogemuste ja väega, võimega rääkida emotsioonideta, vaid situatsioone kirjeldades.
Minu elu moto on, „Loov täiskasvanu, on laps, kes jäi ellu!“. Minu sisemine laps elab ja tänu talle on mul võime unistada, olla uudishimulik, katsetada, maalida, meisterdada, mediteerida ja kirjutada raamatut oma uskumatust teekonnast koos vähidiagnoosiga. Hakkasin ka Vähiravifondi vabatahtlikuks ja käin oma saatusekaaslastele annetusi kogumas. Selleks et saada on vaja ka anda. Olen õnnelik ja elus.